Kunagi noorena kogusin ma oma kirjutuslaua seinale aforisme ja ütlusi, mis mind kõnetasid. Siiani mäletan kahte neist. Esimene oli: „Kaks meest läbi trellide maailma vaatasid. Üks nägi muda, teine tähti taevas.“ Teine kõlas nii: „Olin õnnetu, sest mul polnud uusi kingi – kuni kohtasin meest, kellel polnud jalgu.“ Need lihtsad laused panid mind juba siis mõtlema, mida me märkame, mida väärtustame ja mille eest tänulik olla. Nad olid justkui väikesed kompassid, aidates meeles pidada, et sama olukord võib peegelduda väga erinevalt – sõltuvalt sellest, kuhu oma pilgu pöörame.
Aastaid hiljem jooga juurde jõudes taipasin, et see teekond ongi oskus õppida märkama – nii oma keha, hingamist kui ka sisemist maailma. Mäletan üht esimest korda, kui pärast pingelist päeva joogamatil lebades tundsin, kuidas ärevus, mida olin terve päeva kandnud, vaikselt hajus. See ei kadunud kuhugi „väljastpoolt“, vaid pigem andsin ise endale loa lasta lahti. Jooga õpetas mulle, et rahu ja tasakaal pole midagi, mida tuleb otsida, vaid need on alati kohal – küsimus on, kas ma pööran neile tähelepanu.
Practical Consciousnessi õpingud tõid siia veel sügavama selguse. Häirivaid emotsioone ei pea kandma kui koormat – neid saab teadvustada ja vabastada. Ja kui mõtte- või tundemüra vaikib, kerkib esile „tähtede nägija“, kes näeb elu laiemas plaanis. Tänu sellele olen õppinud igapäevaseid hetki rohkem väärtustama ja märkama - olgu selleks vaikne hommikukohv, laste naer või tavaline töövestlus...
Elu pakub pidevalt võimalusi olla tänulik, kohal ja „trellidest“ vaba. |
