Üks mu teekonna alguse olulisi taipamisi oli, et me toimime suuresti automaatsete reaktsioonide toel. Ma olen ühiskonna, vanemate, kaaslaste poolt programmeeritud teatud viisil käituma.
Seda edasi uurides avastasin ruumi, mis on iga stiimuli ja reaktsiooni vahel. Ja ma tabasin ära, et selles alguses imetillukeses ruumis või hetkes peitubki me vabadus. Seal on võimalik ise otsustada, kas ma lähen automaatse reaktsiooniga kaasa või valin reageerida muul viisil.
Mida enam harjutada selle hetke tabamist ja endale sobivate valikute tegemist, seda suuremaks kasvab ruum ja pikeneb näiline aeg reageerimiseks. Ja tegelikult ilmestuvad selles ruumis ka valikute võimalikud tagajärjed. Nii on see ruum stiimuli ja reaktsiooni vahel kui suunaviitadega risttee, kus tee valik sõltub su eesmärgist.
|